Nii...
Viimasel ajal on nii kiire olnud, et ei ole iseenda analüüsimiseks üldse aega olnud- kolm nädalat oli praktika+ lisaeriala loengud, trenn, koor+ lihtsalt elu. Aga jah, üritame siis midagi analüüsida.
Praktika läks hästi, lapsed olid toredad, võtsid meid hästi vastu, õpetajad olid samuti meeldivad. Oma tegevuste läbiviimisega sain üsna hästi hakkama, mõne kohapealt jäi veidi vajaka, kuid üldmulje oli okei. Ma leian, et pean enda häält veel veidi koolitama, et osata õigetele nüanssidele rõhku panna ja lapsi paljalt hääle ja rõhutamise abil õigele teele suunata. Ja võib-olla jäi mul veidi puudu ka karmusest, lasin neil enda ümber sagida ja nunnutasin ehk liiga palju, kuid samas ma ei leia, et see kuidagi halb oleks, kuna nad on siiski ju nii väikesed- 2, 3 aastased.
Olen üsna rahul, et olen valinud sellise eriala, lapsed ja nende abistamine, õpetamine on tõesti minu kutse ja ehk mõne aja pärast magistris jõuan ma sinnani, kuhu mu süda tegelikult kutsub- laste psühholoogia, laste sotsiaaltöö jne.
Tänaseks, aitab.

Nii, tükk aega mööda läinud, kui ma siia viimati kirjutasin, asi lihtsalt selles,et ma ei oska midagi siia lisada. Raske on analüüsida iseenda õppimist...
Koolis on nagu ikka- loengud, loengud ja veelkord loengud. Osades ainetes peab ise kogu aeg mõtlema, analüüsima, teistes aga lihtsalt kuulama õppejõu monotoonset juttu.
Jah,

Ausalt öeldes ei oska ma siia midagi kirjutada, ma ei tea, millega peaks alustama.Õppimine on minu jaoks oluline, õppimine on osa elust, kuid hetkel kui muid asju on nii palju, on üsna raske keskenduda.On loenguid, mis pakuvad huvi ning on ka neid, kus hea meelega paneks pea lauale ja magaks. Sel nädalal, mis varsti jälle algab on meil 3 nn õppekäiku- kaks muuseumi ja üks hooldekodusse. Ütlen ausalt, tänaseks aitab, mul ei ole midagi lisada.

Tere:)